Tuli tahtmine natuke kirja panna ühe noore õpetaja emotsioone ja mõtteid viimasest koolimajas veedetud päevast enne vähemalt kuuks, aga väga suure tõenäosusega kauemaks täielikule distantsõppele suundumist. Olgu öeldud, et tegemist on puhtalt minu isiklike mõtetega, ma ei esinda siin ühtegi kooli ega muud organisatsiooni vms. Sekka tuleb natuke isiklikumat juttu ka.
*Vabandan kohe, et ilmselt on tekstis nii mõnigi trükiviga, hetkel ei jaksa üle lugeda enam.
Eks juba eile oli üsna veider meeleolu koolimajas, aga täna muidugi eriti. Sarnast õhkkonda olen tajunud ka eelmised korrad enne distantsõppe algust, aga täna veel rohkem, sest juba on teada, et läheme koju nii pikaks ajaks, ja tegelikult teadmata ajaks. Ilmselt vähemalt aprilli vaheajani (mis algab 19.04). Vähemalt me täna koosolekul leidsime ka, et isegi kui saaks (mida realistlikult väga ei usu praegu) tulla kooli 12.04, pole nagu mõtet nädalaks enne vaheaega uuesti lapsi kutsuda, tekitaks ainult rohkem segadust. Aga jah täna oli tõesti ülimalt veider meeleolu. Minu jaoks oli täna koolimaja õhk paks erinevatest tunnetest ja mõtetest. See oli segu ärevusest, teadmatusest, kurbusest, mõnel hetkel isegi natuke nagu leinameeleolu mu jaoks, samas oli selles omalaadi põnevust (huvitav, kuidas me hakkama saame, kuidas kõik kulgema hakkab, eriti pisikestel, huvitav, millal me ometi uuesti päriselt kooli saame...??); seal keskel tuhat järeltööd (et võimalikult paljud asjad saaks lastel veel tänasega tehtud); klassiruumide vahetamist vastavalt vajadusele jne. Ühest küljest natuke tunne, nagu läheksime vaheajale - kõik vajalikud asjad peab kokku korjama, klassi võiks enam-vähem korda teha, õpilastele soovid jõudu ja jaksu ja saadad nad ära teadmisega, et me ei näe silmast-silma enam pikka aega...Kõige keerulisem vist ongi see, et me ei tea, kui pikka aega. Ja siis püüad endale meelde tuletada, et ei tule vaheaeg, vaid õppetöö peab kohe täie hooga jätkuma ekraani vahendusel. Kärssavate ajude peegeldus inimeste nägudel, eriti muidugi meie juhtidel, kellel lasub lõppvastutus, mismoodi seda kõike siis koos hoida ja korraldada edaspidi. Algul uudiseid lugedes esmaspäeva õhtul ma mõtlesin, et minu jaoks väga midagi ei muutu, aga tegelt muutub palju, suur osa lapsi ikka üldse ei tohi kooli tulla (kes hetkel ka käisid veel), st mina töötan kodust, seni olin pigem koolimajas, sest igast klassist oli vähemalt 1-2 õpilast kohapeal. Põhimõtteliselt tohin vahepeal koolimajja minna ka edaspidi, kui vaja, aga seda ei soosita. Ühesõnaga, võimalikult vähe inimesi kooli ikka päriselt nüüd. Mingitele õpilastele siiski loome võimaluse kohapeal olla, aga tõesti üksikutele eranditele ja nemad ikkagi osalevad oma zoomi tundides, lahendavad ülesandeid vms, mis neil vaja, kohapeal kontakttunde ei toimu ehk mõned lapsed teevad lihtsalt koolimajas ühe õpetaja järelvalve all seda sama, mida teised teevad kodus. Eks näeb, kuidas see välja nägema hakkab. Sellist varianti ei ole me varem katsetanud.
Ja samas, üle kõige selle segaduse ja kärssavate ajude on vähemalt meie koolis jätkuvalt päeva lõpuks üle kõige ulatuv hoolimine, üksteise toetamine ja aitamine. See on nii ilus ja imetlemist väärt! - Et kõigil on rohkem või vähem raske, aga me ei vala emotsioone (halvas mõttes) üksteiste peale välja vms, vaid suudame ikka üksteist hoida ja hoolida. Aitäh, armas koolipere, et te olete sellised!!
Mõni detailsem pildike ka eilsest ja tänasest:
See hetk eile, kus annan ühele neiule koju kaasa plakati tegemise asjad, pakime tagaruumis talle neid kokku ja kui valmis saades sellele armsale pisikesele blondile tüdrukule asjad ulatan, vaatab ta mulle otsa sellise naeratusega, millega ta pole mind vist kunagi varem vaadanud. See on puhtalt minu tõlgendus, aga ma pakun, et need siirad silmad tahtsid mulle ühe hetke jooksul korraga öelda umbes midagi sellist: Mul on nii hea meel teid näha [me polnud rohkem kui 2 nädalat kohtunud]. Mul on kahju, et me peame jälle distantsõppele minema. Ma kardan, kuidas ma hakkama saan. Aga ma olen teile nii tänulik, et te olete sõbralik ja hoolitsete minu eest ja soovite parimat. Ma tahaks veel midagi öelda, aga ma ei julge/oska….Olgu, ma siis lähen...Aitäh teile, südamest!
Selline inimlik hetk, kus õpetaja ja õpilase hinged kohtuvad korraks teistsugusel tasandil kui tavaliselt klassiruumis ja tavalise koolipäeva keskel.
Täna üks väga sarnane hetk, kus suhtlen teise neiuga sel samal plakati teemal. Valime koos pilte, prindin talle need välja, samuti aitan teda natuke info otsimisega. Järgmises vahetunnis viin välja prinditud materjalid talle ära, püüan veel kuidagi julgustada ja talle kaasa anda mõned head sõnad stiilis, et Sa saad hakkama, eks, ja ole siis tubli ja pea vastu see distantsõppe aeg. Ma usun Sinusse ja soovin Sulle parimat. - Ma ei ütle kõiki neid sõnu sellisel kujul, aga mõtlen vist midagi sellist. Ja siis sarnaselt oma klassiõega eelmises pildikeses ta vaatab mulle mõne hetke otsa sellise siira ja tänuliku pilguga, mis tahaks justnagu veel midagi väljenda, mida päris lõpuni ei oska sõnadesse panna. Eelkõige on selles pilgus tänulikkus abi eest ja ilmselt osake sellest samast segadusest ja teadmatusest, mis valitseb õpetajate toas ja südametes.
Tänase päeva puhul teadsin juba ette, et ma ei jaksa päris 8-16.30 koolis olla ja jõuan vabade tundide jooksul tunnikeseks jalutama, enne kui algab koosolek. Isegi see jalutuskäik ei suuda seekord peas toimuvat virrvarri lõpuni klaarida, aga hea on ikka. Ühest küljest tugevalt näkku puhuv tuul ja tuiskav lumi, teisest küljest tuntavalt selga soojendav märtsipäike. Jalutan muu hulgas poodi ja lisaks enda turgutamisele magusaga otsustan kaasa haarata midagi head mõnele kolleegile, kes ehk täna kõige suurema surve all. Endale ostan šokolaadi, kolleegidele midagi tervislikumat, aga maitsvat. Teiste eest tuleb ikka paremini hoolitseda :D. Ok, šokolaadi jagan niikuinii pärast teistega ka. Väikesed energiapommid võetakse tänulikult vastu ja lähevad asja ette. On rõõm neid väikeseid üllatusi teha. Ka nii saame üksteis(es)t hoolida ja hoida.
Lõpuks õnnestub koolis olla lausa poole kuueni õhtul. Jah, ma saabusin kl 8 hommikul. Aga see tunnike käisin vahepeal väljas ka õnneks. Ega kogu aeg ka koolimajas viibides täie tähelepanuga tööd ei teinud, aga täna oligi päev, kus tuli topelt nautida ka kolleegide seltsi, päris naeratusi ja päris vestlusi, kallistusi ja üksteise toetamist. Eriti kuna mina ise sain koolis kohapeal olla vaid täna ja eile ning enne seda rohkem kui kaks nädalat tagasi. Seega olin topelt kurb, kui eile teada sain, et ilmselt edaspidi ikkagi koolis tunde anda ei saa lähiajal. Eks tänases ajude kärssamises mängis minu puhul rolli ka see, et ma taaskord ei olnud piisavalt unetunde saanud, aga see selleks [kes rohkem teavad - une teemaga on siiski pigem paremini läinud viimaste nädalate lõikes, vahepeal isegi väga hästi]. Õige pisut oli minu magamatuses täna süüdi ka kassike, kes pühapäeva õhtul minu juurde hoiukodusse saabus. Ta nimelt hakkas öösel veidi mürgeldama, aga õnneks siiski vaid lühikeseks ajaks. Suuremas osas olid magamatuses süüdi ikka mu enda halvad harjumused + teatud täitsa teistel teemadel segased tunded, mis ei lasknud õigel ajal uinuda. Aga ei, kõik on hästi ikka. Õnneks ma kolmapäeva hommikul ärgates tean ka, et kuigi pean vara tööle minema, on kolmapäev selline päev, mis läheb päeva peale järjest lihtsamaks, st raskemad tunnid on hommikul ära ja tihti on nii - kusjuures oli isegi täna! - et kui õhtul kl 17 paiku lõpetan, olen kokkuvõttes vähem väsinud kui hommikul kl 8 paiku alustades.
Ja kui siis veel saab kolleegi auto peale hüpata ja koos kesklinna sõita ja kui kohale jõuame, siis ta teab, kuidas minuga nägemiseni jätta, et tunneksin end päriselt armastatuna, siis on ju kõik lõpuks väga hästi.
Ma isiklikult olen tänulik, et mina õpetajana sisemiselt suudan võtta üsna vabalt ja tean, et seni kuni ise olen tasakaalus piisavalt, saab hakkama. Annan enda parima õpilastele, mis ma oskan ja suudan, aga kui midagi ei õnnestu, siis ei õnnestu, ma kuidagi ei põe ka selle pärast liialt. Lõpuks minu meelest on kõige tähtsam, et me kõik emotsionaalselt, vaimselt ja füüsiliselt ellu ja võimalikult terveks jääksime selles möllus. Kõik muu on teisejärguline, elus on tähtsamat kui koolitarkus (mis ei tähenda, et see poleks tähtis). Aga lihtsalt, on tähtsamat, olen pidanud seda kohati valusalt omal nahal õppima, seega julgen ka selle eest seista, et võtame rahulikult. Õnneks on ka mu juhid sama meelt, et püüame säilitada rahu ja kõik ellu ja terveks jääda.
AITÄH!
Me saame hakkama, eks! Kõik õpetajad, õpilased, lapsevanemad ja kõik teised ehk tegelikult ju terve ühiskond, keda see kriis rohkem või vähem mõjutab! Hoolime ja hoiame siis üksteis(es)t!
Siia lõppu sobib hästi veelkord ka jagada Timo Lige laulu
“Kaugelt lähedal”:
"Ükskõik mitu müüri on laotud me ümber, leiab armastus tee panna käed Sinu üle ja ümber..."
Olgem siis kaugelt lähedal ja jäägem terveks!
Eva
