"Kiiret paranemist!"

See ei ole tähendamissõna, aga lihtsalt väike, ehk pisut provotseeriv mõtisklus meie kiirustamist täis maailmas. Lugu sündis 8.02.2020.

Ülemöödunud neljapäeva õhtul jäin palavikku. Alguses olin küll ärevuses ja ei tahtnud leppida mõttega, et tööle ei saa minna reedel, sest oli mitmeid asju, mida teised minu eest tol päeval teha ei saanud. Aga keha streikis (õnneks!) piisavalt, et ma siiski ei läinud. Ka nädalavahetusest tuli osad planeeritud tegemised ära jätta. Sinna otsa käisin tegelikult veel terve nädala tööl nii, et pealelõunal pidin magama või vähemalt pikali heitma, sest väike palavik ja väsimus kippusid tagasi.
Kolleegid ja sõbrad soovisid "Kiiret paranemist!" Muidugi olen tänulik, kui keegi minu peale mõtleb ja head soovib. Seekord aga jäin selle väljendi peale mõtlema teise nurga alt, tol laupäeva õhtul voodis lamades, kui mul oli juba veidi tervem olla ja olles eelnevate päevade jooksul enamus aega pikali olnud/maganud, uni kohe ei tulnud. Muidugi, üldiselt kui keegi on haige, on tal ju ebamugav, paha, võib-olla isegi väljakannatamatult valus ja vastik olla, oleneb haigusest ja selle tõsidusest. Seega on igati kohane ja inimlik, armastav soovida "Kiiret paranemist!" Aga mõnikord on ka teistmoodi haige olemisi. Mina näiteks seekord tundsin, et mul oli tegelikult päris hea haige olla. Kuna tõesti peale palaviku midagi muud viga polnud, isegi nohu-köha vms, siis jah ma ei jaksanud teha midagi, aga kui olin pikali lihtsalt, siis mul tegelikult ei olnud oluliselt halb olla. Nii et kui olin suutnud oma töised kohustused ära organiseerida, siis mingis mõttes mul oli just hea olla - oli adekvaatne põhjus mõned asjad ära ja tegemata jätta. Tegelikult sain aru, et see haigeks jäämine oli mulle tol hetkel lausa hädavajalik. Vastasel juhul oleks võinud hoopis hullemasse kohta välja jõuda. Eks keha ütleski selle palavikuga lihtsalt, et aitab jamast - olin end nii emotsionaalselt kui sellest tulenevalt lõpuks ka füüsiliselt päris ära kurnanud.

Siis mõtlesingi, et mõnikord, nagu ka mulle antud hetkes, oleks ehk hoopis kohane soovida: "Olgu Sul aega rahulikult paraneda!" See oleks antud olukorras sisuliselt hoopis adekvaatsem soov kui pealkirjas välja toodu.

Nii et ma soovin teile ka selles kiirustamist ja tegemisi täis maailmas - et oleks aega, aega mitte alati kõike kiiresti ja efektiivselt teha, mitte alati asjalik olla, vajadusel isegi aega rahulikult haige olla ja paraneda, nii et kohustused ja tegemata tööd samal ajal üle pea ei kasvaks. Kas seda on liiga palju või liiga ebareaalne soovida?