Pimedusse - päris asja otsima

Lugu sündis: 9.08.2019  

Läksin hilisõhtul korraks õue. Avastasin, et taevas on selgeks läinud ja tähed paistavad!
Otsustasin astuda tavapäraselt teerajalt kõrvale, valgustamata rajale, et paremini tähti näha. Natuke hirmus oli ka - ikkagi pime, väga midagi ei näinud. Tee polnud ka mingi sile asfalt, vaid tühermaale tallatud rada. Aga ikkagi läksin. Peagi ei olnud enam nii hirmus ja tähed olid tõesti ilusad! Mingi hetkel isegi põlvitasin ja palvetasin seal keset pimedust. Hea oli. Mind ümbritses mingi rahu, nii seest kui väljast, mida lambivalgel kõnniteel juba ei leia.
See oli justkui võrdpilt astumisest tundmatule, veidi hirmutavale rajale, kus ometi tead, et tegelikult on ootamas ees midagi tõelist (nagu tähed). Olgugi, et tuleb võtta julgus kokku ja natuke teadmatusse astuda, saad ilusa tasu. Sest tähed on lõpuks nii palju rohkemat kui tänavalaternad! Sest need on päris, Looja looming, mitte mingi hale koopia. Ka Jumala valitud rajale astuda julgedes leiame Tõelise Elu ega pea leppima millegagi, mis ainult näib tõelise eluna.

Šokolaadi tahad?

Lugu sündis: 30.07.2019 Tallinna-kodus

Olen vanematekodus, mu vend tuleb minu tuppa:
"Sul šokolaadi on või?"
Mina: "Ei...Mis Sul on pakkuda või?" (natuke segaduses)
Läheb oma tuppa ja toob mulle šokolaadi.

Wow, nii armas!

Vanasti ta tegi vahel hoopis nii:
"Šokolaadi tahad või?"
Mina: "Jaa."
Vend: "Mine poodi ja osta!" (irooniliselt)

**
Tol hetkel mulle šokolaadi pakkudes kinkis mu vennake (tegelikult ta on minust vanem! :)) mulle enese teadmata ühe võrdpildi - ma ei julge küll midagi väita oma venna suhte kohta Jumalaga, aga koguduses on ta käinud ja igal juhul on viimaste aastatega muutunud paremuse suunas nii mõneski suhtumises! Minu arvates need kaks ülaltooodud dialoogi illustreerivad väga hästi suhtumise muutust inimeste elus Jumalata vs Jumalaga - see irooniline enda arust nalja tegemine on suhtumine ilma Jumalata, päriselt lahke jagamine on justkui ellu ja inimestesse suhtumine koos Jumalaga elades.