Hetke kirjelduse järel on sellega seotud pildike(sed), kui fotosid antud hetkest leidub.
*Suur osa neist seikadest (kui pole mainitud teisiti) toimub muidugi, vaikimisi, uhkes üksinduses, olgu mererannas või metsateel. Saaremaa võlu ja parim puhkus! - Ma armastan inimesi ja suhtlemist ka väga ja järjest enam, aga siin naudin eelkõige omaette olemist! Minu jaoks ongi tegelikult suur osa puhkusest see, et ma saan olla üksinda, omaette, ilusa looduse keskel. Eriti siis, kui eelnev umbes kuu aega suvest on väga palju suheldud. Rõõmuga, aga siiski kohati natuke liiga palju.
Esimene päev Saaremaal. Ilm on nagu ta on. Vihma sajab ka natuke. Otsustame siiski sõitma minna. Olen rõõmus, et siiski otsustasin kaasa võtta paksema jope, mis peab ka vihma. Mis sest, et on juuli ja pole selle jopega vahepeal mitu kuud käinud. Seljas on pikad teksad, tossud, pusa ja jope. Õnneks jääb vihm peagi järgi. Otsime kukeseeni, mõned isegi leiame, aga üldiselt on just äsja meie eest ära korjatud. Sõidame veel edasi ja leiame tee ääres imeliselt mõnusad nõmm-liivatee puhmad. Ema jääb taimi korjama, mina veidi eemal ühe tõeliselt rammusa särava lilla taimepadja juurde istuma. Päike tuleb välja! Jope saab ära võtta. Mis sest, et kõrge kaelusega pusa on ikka veel seljas. Nõmm-liivateel askeldab märkimisväärne hulk väikeseid siniseid liblikaid! Nad on niiiii ilusad! Nõjatun küünarnukiga liivavallile ja jään neid lummatult imetlema, pilte ja videosid klõpsima ja lihtsalt vaatama. Arvan, et vähemalt 30 minutiks - aga kella muidugi ei vaata! Lisaks on veel teistsuguseid liblikaid, mesilasi jm putukaid. Tõeline elurikkus! Ema ja tädi kutsuvad varsti eemalt, et lähme edasi. Hüüan neile, et minge teie, ma ei tule! See ongi tõeline puhkus. Pikutada lummatult siniste liblikate ja särava nõmm-liivatee keskel. Täpselt nii kaua, kui ise tahan. Kuigi ilm suvetunnet ei soosi (etteruttavalt võib tänulik olla, et hiljem siiski tulid suveilmad ka!), tuleb isegi suvetunne veidi tagasi.
Sõidan üsna hilja õhtul rattaga ringi ja päike on veel üllatavalt soe. Olen mere ääres ja näen kauguses veepiiril mitukümmend hallhaigrut rivis seismas. Ma tean küll, et nad on väga pelglikud linnud ja enamasti kaovad enne, kui sa neid märgatagi jõuad. Hetkel on nad lihtsalt piisavalt kaugel, et ma neid ei sega. Otsustan spontaanselt siiski seisma jääda ja proovida neile lähemale hiilida. Ronin lehmaaediku traadi alt läbi ja proovin õnne. Hallhaigrud muidugi, nagu oodata oli, tõusevad lendu enne, kui ma neile märkimisväärselt lähemale jõuan. Aga siis avastan, et läheduses on veel salk hõbehaigruid, kes tunduvad julgemat sorti linnud olevat, igal juhul jäävad nad veel mõneks ajaks paigale. Mingeid ülihäid loodusfotosid ma siiski sealt ei saa, nad on jätkuvalt liiga kaugel. Aga see polegi otseselt eesmärk. Eesmärk on lihtsalt mõnuleda. Ja lubadagi endale selliseid spontaanseid hetki. Istun veel mõnda aega rohu sees maas ja ootan. Äkki tulevad haigrud samasse paika tagasi. Nii kaua ma siiski oodata ei jõua, et nad tuleksid. Tõden, et jah, ega see polegi ilus neid niimoodi häirida. Õige loodusfotograaf oleks peatunud enne, kui ta jõuab haigrud lendu ajada.
Rulluisutan peale kella kümmet õhtul. Enamus aega kihutan mõnuga. Aga siis jään vahepeal seisma ja avastan, et mu ümber on täielik vaikus. Parasjagu ei ühtegi inimhäält, ka kaugusest kostvat autot mitte. Ainult õites aas, siristavad ritsikad ja loojuv päike. Ilus hetk. Mis sest, et peagi rikub selle kaugusest lähenev auto.
Sõidan mööda mere ääres looklevat teed. Peatun, et nuusutada tee ääres kasvavat punet. Mõtlen, et teeks pilti ka. Ja siis avastan, et olen enesele märkamata sattunud sipelgapessa. Põgenen. Mõned sipelgad raputan maha alles tee peal tagasi olles. Vabandust, sipelgad! Ma kardan, et te ei leidnud enam teed tagasi koju.
Olen kolm ööd järjest liiga hilja magama läinud. Osaliselt teadlikult ja tahtlikult, osaliselt "ups, jälle juhtus". Tean küll, et see pole lõpuks mulle hea, kui seda palju järjest teen. Päev on veidi unine ja väsinud ja ilm on ka üsna kehv (õnneks saju magasin hommikul maha). Lähen rattaga sõitma ja on natuke imelik ja mitte kõige positiivsem olemine (ma tean, see tuleb sellest, et ma lihtsalt pole korralikult välja puhanud ja olen natuke liiga palju mandri-asjadega tegelenud). Samas ikkagi on selline...rahu. Ja vaikus südames. Ja minu ümber. Võib-olla just selle pärast, et taevas on tumedad pilved ja kuidagi teistmoodi olemine. Ja ma ikkagi omamoodi naudin seda kõike. -
Tumedad pilved on ka tegelikult täiega lahedad, mulle meeldivad! Peatun, et pildistada. Ja siis kõnnin natuke maad ratas käekõrval, lihtsalt selleks, et saaks veel rohkem vaadata ja vaikselt olla.
Tunnen ennast natuke halvasti, et ma vanaema ja täditütrega sõitma ei tahtnud minna. Oleme ikka mõned korrad koos käinud ka. Aga see on siin alaline dilemma - kuna ma alates ülikooliajast olen Saaremaal ehk mõned nädalad suve jooksul, siis ma kunagi ei tea, kuidas jagada ennast siinsete sugulastega olemise, üksi kusagil uitamise ja nt toas lugemise vahel. Sest tegelikult ma tahan seda kõike teha. Lisaks mina tahan sõita mere ääres, metsas vms ilusas kohas, nemad aga käivad iga päev sõitmas ühte ja sama rattatee lõiku (tegelt mega tublid!), mis on minu jaoks siinses kontekstis kohutavalt igav ja mitte just kuigi ilus (kuigi linnaga võrreldes on siin kõik ilus). Lisaks ma ei oska nii aeglaselt sõita, kuigi püüan. Ma väga tahaks osata teistega rohkem arvestada, aga mul tuleb see väga kehvasti välja.
Sõitsime vanaema sõbrale külla, ratastega. Nii uhke oma vanaema üle, et ta tahtis rattaga minna - 13 km! Ülimõnus metsatee. Ja sellel vanaema sõbral olid pisikesed lapselapsed külas, kes muidugi tahtsid meiega mängida kogu aeg. Mulle meeldis, nad on nunnud. Aga ega ma mängida väga enam ei oska. Ja palju ei viitsi ka.
Istun koduküla rannas ja kaalun ühte üsnagi suurt otsust. Pean tunnistama, et sellele ratsionaalselt mõeldes tuleb hirm nahka. Sest ma tean, et need kohad mu elus, kus on olnud palju muutusi ühe korraga, on olnud need kohad, kus asjad on läinud valesti. Aga õnneks ma ei pea seda liiga palju ratsionaalselt kaaluma. Piisab palvest ja Jumala tahte otsimisest. Hiljem tuleb meelde, kuidas umbes 1,5 aastat tagasi jõulude ajal kõndisin seal samas rannas ja mul oli meeletu hirm praktika ees. Aga samal hetkel sündis ka üks laul, mis julgustas ja lohutas mind, et kõik läheb hästi, Jumal kannab läbi. Nüüdseks on mul praktika edukalt selja taga ja lisaks aasta jagu samas koolis töötamist, mis on olnud mulle tohutuks õnnistuseks. Selle meelde tuletamine annab veidi rohkem kindlust ka praeguses hetkes Jumalat usaldada, kuigi eks see on iga kord ikkagi uuesti õppimine, et Tema tahe sündigu ja siis see ongi päriselt Parim!
Sõidan hommikul üksinda randa. Ujumise plaani otseselt ei ole. Meri on ikka jahe veel. Jah, üllatus, 99% juhtudest viimastel aastatel ujun ma Saaremaal mitte mere, vaid hoopis liivakarjääris. Jah, meri on mõnus, aga mulle meeldib merd isegi rohkem lihtsalt vaadata, istuda seal ääres. Sest päris nii soe, et väga kutsuks vette, on meri harva. Meri on kapriisne. Järv on soojem ja mõnusam.
Igal juhul, täna on lõpuks ometi nii soe, et T-särgi ja lühikeste pükstega end täitsa mõnusalt tunda, isegi kerge meretuule käes. Panen pikali rannas oleva puitpingi peale. Kuulan mere loksumist ja lihtsalt naudin. Loomulikult taaskord täiesti üksinda, ka ühtegi võõrast inimest pole silmapiiril. Ainult mina ja imeilus inimtühi rand. Niiii mõnus!
Teen fb videokõne Inglismaal oleva sõbrannaga (ja järgmisel nädalal veel ühe!). Ja järgmisel õhtul räägin mööda Lääne-Eestit ja saari laiali olevate rakugrupi liikmetega. Toimis üllatavalt sisuliselt!
Tänulik tehnika eest! Ja tänulik Sulle, Johanna, et tahad ja jaksad mind kuulata!
Olen Saaremaal olemise kohta päris palju ka mandri-elu ja erinevate koguduse asjadega tegelenud. Vahepeal natuke liiga palju. Tegelikult teen neid asju ikka rõõmu ja tänutundega! Ja mitte, et ma ei armastaks oma Tartu-elu. Aga nii hea on vahepeal tulla mere taha ja sõna otseses mõttes ja sellega ka oma mõtetes eemale kõigest, mis tavaelus on.
Peale ujumast tulekut mitmel korral rooman muulukaid otsides kõrges rohus, tihti koos vanaemaga. Ei, ma ei karda puuke! Jah, ma tean, et see on reaalne oht ja hullud haigused. Aga mul on hea meel, et olen üles kasvanud Saaremaal, kus meil iga suvi oli mitmeid puuke, mingeid hirmujutte sel teemal aga ei olnud. Ega hirm ei aita ja seepärast rohus istumata ja metsas käimata jätta ma ei taha. Kokkuvõttes, elu on üldse üks ohtlik asi.
Tutvun vanasse, aastaid tühjana seisnud poodi vanakraamipoe teinud rootslasega. Vahva mees on! Annan ta lapsele oma ratta kasutada, mida hetkel ise ei kasuta. Juhatan neid erinevate ujumiskohtade juurde. Tahan edasi anda armu ja külalislahkust, mida ise olen kogenud, nii Eestis kui välismaal!
Käime ühe korra emaga ja teist korda vanaema ja täditütrega küla teisse vanasse poodi tekkinud infopunkt-kohvik-käsitööpoes. Ilusad asjad on! Lahe, et külas on viimase poole aasta jooksul nii palju arenenud! Kiitus ettevõtlikele inimestele!
Pikutan võrkkiiges ja loen raamatut. Järsku tuleb suur uni peale. Panen raamatu kõrvale, toetan pea kiige äärele ja jään tukkuma. Kuni vanaema rõdule tuleb ja oma jutuga mind äratab.
Selleks korraks mu viimane hommikupoolik Saaremaal. Jalutan rannas, magusvalus nukruse, tänutunde ja imetluse segu hinges. Nukrus esiteks isiklikul tasandil, sest tean, et mõnd aega siia enam ei tule. Ja teisekd mõeldes globaalsemaid mõtteid - et kas need imelised maastikud on ka minu laste ja lastelaste jaoks olemas? Kas meri suudab inimeste rumalustele vastu pidada? jne
Mõned meeleolu-klõpsud veel lisaks :)
