Selles väsimuses oli/on omajagu kehvasti magamist, lõputöö kirjutamise viimaste nädalate pinget, tavapärasest teistsuguseid kohustusi ja organiseerimist tööl ja teadmist, et veel mõned nädalad ei saa päris puhkepäeva endale lubada.
Igal juhul, mõned ülalnimetatud teguritest pole ikka veel muutunud, aga tööl said tänasega tavapärasest tihedamad päevad läbi ja eile hilisõhtul sain juhendajalt taas ühe rõõmustava kirja, mis kinnitas, et üks lõputööga seotud nüanss, mille pärast ma olin viimasel ajal mures olnud, saab ilusti lahendatud.
Täna, kui meil tööl oli koosolek äsja lõppemas ja ma olin küll tänulik, et see päev läbi sai ja suures plaanis korda läks (oli keskkonnapäev, mille üks korraldajatest ma olin), aga jätkuvalt olin niiii väsinud, kirjutas järsku üks sõbranna, kellega me just tihti ei kohtu, et kas mul on äkki aega täna jalutama tulla. - Jah, just täna on põhimõtteliselt ainuke päev, kus mul on aega! Just olin mõelnud, et kui koju lähen, siis ma küll enam mitte midagi ei tee täna, et täna õhtul puhkan. Ja siis ta kirjutab ning pärast veel ütleb, et oli mu peale ka eile mõelnud, aga siis kuidagi saanud südamesse, et ei, pigem küsi homme (st täna).
See kohtumine just tänasesse õhtusse oli kingitus! 1,5 tundi päikest, värsket õhku ja sõbrannaga lobisemist ja ma olen täiesti teine inimene kui neli tundi tagasi! Aitäh!
Olgugi, et homme hommikul tuleb taas tublisti tööle hakata.
Aga hetkel on tunne, et hea on. Ja polegi enam nii väsinud. Tänulik.
**
Tegelikult ma pole üldse teinud väga pikki tööpäevi vms ja suurt pilti vaadates olen enda kohta isegi täitsa hästi vastu pidanud selles pingelises perioodis. Usun ja tunnetan, et selles on suur eestpalvete jõud ka. Tänulik kõigile, kes palvetanud ja palvetavad!
Ja lahe on olnud viimaste päevade jooksul kogeda taas, et Jumal teab ka meie elu pisikesi nüansse! See, ema mulle eile õhtul kirjutas ja jagas lugu, mida tema oli äsja Jumalaga kogenud ning mille põhisõnum, oli "Lihtsalt mine ja anna endast parim." See, et Hanna mulle just täna kirjutas. Ja et tööl jäi üks tund ootamatult ära ja ma sain päeva keskele hingetõmbepausi. Olin täna selle eest tõeliselt tänulik. Ja et hommikul postitas keegi ühte julgustava päevasõna gruppi ühe laul, mis ta oli südamesse saanud. Mina kuulasin ja nutsin. Mitte otseselt kurbusest, vaid lihtsalt mingit pinget ja väsimust välja valades. Sest jah, ma põdesin tänase päeva pärast, veidi liiga palju. Ma lihtsalt olen selline inimene, et kui mul pole kõik detailideni paigas ja selge, siis ma muretsen üle. Kuigi ma teadsin, et tegelt see pole ju nii hull ja kõik läheb korda ilmselt. Ja läkski. Aga seda usaldamist ma pean veel õppima. Samas on mul hea meel, et olen igatahes arenenud selles ka. Ja kas või selle üle, et mul ka neil veidi liiga palju närvitsemise hetkedel tuleb meelde, et isegi kui näiteks tänane keskkonnapäev olekski täitsa metsa läinud, kui kõik, mis saab, oleks valesti läinud...siis lõpuks, Jumal armastab mind täpselt sama palju kui neil päevadel, kui kõik läheb hästi.
Mis/kes on Sinu väikesed jõuallikad? Kelle peale Sina loodad pingelisematel perioodidel?
