Sunday, April 28, 2019

E: Jumala arm kestab

Täna rääkisime kogukonnas sellest, et Jumal on hea, muutumatu ja igavene. Ja et vahel me ise elamegi Jumala armastust ja tõotusi tõelisuseks. See on just üks neist lugudest. Aasta ja üks nädal tagasi oli maantee, eksimus, pauk ja kiirabiauto. Aga Jumala arm ja hoidmine selles olukorras ja järgnenud päevades oli tohutult suur. Sügava armastuse kogemus, mida kunagi varem sellisel kujul kogeda pole saanud. Lugesin allpool olevat teksti ja need aastatagused päevad tulid taas nii selgelt meelde. Aitäh Einikesele lohutamast, aitäh Meegole koju sõidutamast ja alati lõputult hoolimast, aitäh Helele selle tol hetkel nii üllatusliku kingituse eest, millest on tänaseks välja kasvanud palju ilusaid julgustussõnu mu ümber olevatele inimestele ja tänu neile sõnadele veel erilisi hetki. Aitäh tervele 3D kogudusele, kelle keskel päev peale avariid võisin kogeda sõnulkirjeldamatult suurt ja sooja armastust!


28.aprill 2018 kirjutasin nii: Kevad tuleb alati uuesti. Jumala riik on alati tugevam kurjuse jõududest. Keerulised hetked on head kas või selleks, et toovad veel enam välja, et Jumala perekond tõesti on üks. Üks armastuse võrgustik, mis kannab sind erilisel viisil just siis, kui seda kõige enam vajad. Siiski meie roll on ka: Vahel on vaja julgeda seda armastust otse küsida. Ja teisel hetkel, vastupidi, tuleb armastuse avaldus täiesti ilma küsimata sealt, kust seda sugugi oodata ei oska. Nii näitab Jumal, et Ta teab ja et lõpuks on kõik Tema kontrolli all.
Pildil on vihjed kogudusteülesele armastuse väljendusele. Aga kõige olulisemaid hetki ei saa kunagi pildile ega sõnadesse püüda. #Jumalaperekond

Kasutaja Eva Sikemäe foto.

Sunday, April 21, 2019

E: Aeg tähistada




Täna on ülestõusmispühade õhtu. Mälu järgi tsiteerides sõbra Mikaeli öeldut: "Usk on lugu, mis defineerib Su elu ja juhib kõike, mida Sa teed siin elus." Kõigil, kelle elu defineerib lugu Jeesusest ja Tema ülestõusmisest (või kes vähemalt püüdlevad selle poole, et see nii oleks), on olnud viimastel päevadel põhjust tähistada ja mõtiskleda selle loo üle. Mul on täna mitmekordselt põhjust tähistamiseks. Mõni päev rohkem kui 5 aastat on möödas päevast, kui tegin teadliku otsuse proovida elada seda usulugu tõelisuse(k)s ka oma elus. Täpselt aasta on möödas päevast, mis tõi igavikulise reaalsuse lähemale kui iial varem. AGA selles päevas ja järgnevas aastas on olnud ka nii nii palju Jumala armu ja armastust, sh inimeste kaudu. Täna päeval lugesin D.Benneri raamatust "The Gift of Being Yourself" ridu: "Moving truths such as "God loves me" from our head to our heart is often difficult. It is possible, but only as we journey with others. The God who is Divine community is known only in human community. Deep knowing of perfect love, just like deep knowing of ourselves, demands that we be in relationships of spiritual friendship. No one should ever expect to make the journey alone." See lõik vastas minu jaoks vähemalt osaliselt küsimusele, millele ma varem pole päriselt vastust saanud. Ja täna õhtul koguduse osaduses said need read minu jaoks taaskord tõeks. Killuke Jumala armastusest sai nähtavaks ja kogetavaks inimeste kaudu.
Möödunud 5 aasta jooksul ma kindlasti pole ka parimatel hetkedel suutnud elada nii, et Kristuse lugu 100% defineeriks mu elu ja nende aastate jooksul on olnud ka päris suuri "auke", kus ilmselt Jeesuse armastus mu elust sugugi välja pole paistnud.
AGA Ta ikkagi armastab. Ja ikka ja jälle olen võinud kogeda, kuidas Ta tõstab neist aukudest välja. Kuidas saab tõeks, nagu me täna laulsime "Ka siis, kui avastan end kraavides, ma tean, et Jumal Sina valitsed".

Ma soovin, et kui Sa neid ridu loed, jõuaks killuke Jeesuse armastuse reaalsusest Sinuni ka!

Wednesday, April 10, 2019

Maksimaalne kandevõime

Lugu sündis: veebruari lõpp 2019

Veebruari lõpus oli mul võimalus reisida Austriasse. Lendasime käsipagasiga, seega kaasa võetavad (kilo)grammid olid arvel. Mitte, et mul nendeks mõneks päevaks üleliia asju vaja oleks läinudki, aga igal juhul, korralik nagu ma olen, tahan iseenda südamerahu huvides alati juba kodus asju pakkides veenduda, et minu pagas lubatud kaalu piiridesse jääb. Iseenda kaalumiseks mõeldud kaalu mul kodus pole, küll aga on pisike köögikaal. Nii ma siis kaalusingi sellega oma kaasa võetavaid asju jupikaupa. Kaaluga saab korraga maksimaalselt kaaluda 5 kg. Ma küll teadsin, et mingi piirang seal on, aga polnud enam kindel, kui suur see number oli. Nii et katsetasin. Siis, kui kaalule laduda rohkem kui 5 kg asju, lööb tabloole ette numbrite asemel kriipsude rea, näidates, et nii suurt hulka korraga see kaal kaaluda ei suuda.
Ma siis mõtlesin, et inimestega on ka täpselt nii! Meil igaühel on oma (erinev) nö kandevõime, kui palju me kanda suudame ja teised väljaspoolt ei tea/näe, kus on see piir, enne kui see on ületatud ehk error ette lööb. Mõni on väike köögikaal ja mõni on saunakaal, mõni on tööstuslik kaal, kes jõuab kanda sadu kilogramme.Vahel ei tea inimene ise ka, kui palju ta kanda jaksab. Aga seda iseenda "kandevõimet" on võimalik tundma õppida ja vajadusel ka teistele kommunikeerida (P.S. Pärast ma nägin, et kaalu peal tegelikult oli kirjas küll väikselt, et "max 5 kg" :D - inimestega on lugu siiski veidi keerulisem).

Väikesed olulised hetked ja mälestuste "üle kirjutamine"

Tänases oli üks huvitav ilus-valus-omamoodi eriline hetk. Teiste jaoks väike ja argine, minu jaoks sel momendil palju suurema tähendusega.  ...