Pühendusega Gerlyle, mõeldes meie möödunud laupäeva õhtustele vestlustele.
Mõned nädalad tagasi oli mul eesõigus koos mõnede koguduse inimestega käia Austrias koolitusel. Esimesel päeval oli meil päris palju vaba aega ja ilm oli imeilus, nii et kohati võis isegi ilma jopeta seda kevadist päikest nautida. Seega esimesega võtsingi koos kahe teise tüdrukuga ette väikese jalutuskäigu kohalikes mägedes (mäed pole küll kõrgmäed, aga siiski suuremad ja järsemad kui Eesti künkad). Esialgu kulges teekond mööda autoteed, aga hiljem kohalik tädi juhatas meid tagasi kusagilt läbi metsa. Seegi tee toimis algul, eksida justkui polnud kuhugi, aga ühel hetkel tegi see tee väikeses silmuse ja sai lihtsalt otsa, ühtegi muud teeharu edasi ei läinud. Me ei osanud midagi teha, tagasi suurele teele oli ka veidi liiga pikk maa, et tagasi minna. Kuna me olime juba üsna oma "kodu" lähedal ja nägime ülevalt mäe pealt asfaltteed ja maja, kuhu meil oli vaja tagasi pääseda, otsustasime peale mõningast kõhklust, et proovime lihtsalt otse mööda mäekülge alla minna. See siiski ei õnnestunud eriti hästi, sest lisaks järsule nõlvale oli seal päris palju võsa, mille seas ka põldmarja-taolised (aga palju suuremad) hästi teravate okastega väädid, millest läbi oli suht võimatu ja ohtlik liikuda, sest need jäid väga kergesti riiete külge kinni. Käisime seal mäeküljel edasi-tagasi ja üles-alla sik-sakitades, otsides kohta, kust paremini läbi pääseks. Päris sellest kohast me alla pääseda ei suutnudki. Liikusime siis seal nõlva peal veidi eemale, kus neid teravaid taimi polnud ja jõudsime lõpuks õnnelikult alla, aga oleks läinud tunduvalt kergemini, kui oleksime kohe teadnud, kuhu suunda hoida. Samas oli see üks nendest seiklustest, mis jääb just sellepärast rohkem meelde, et see oli mitteplaanipärane ega kulgenud teed mööda. Kui me lihtsalt oleks jõudnud asfaltteed mööda tagasi, oleks muljed, et jaa, ilus ja tore, aga see poleks olnud pooltki nii meeldejääv ja tähendusrikas.
Sama päeva pealelõunal rääkisin selles imelises kevadpäikeses Meegoga juttu - paljust, aga sattusime ka arutlema, et tihti on elus nii, et just need rasked ja polnud-päris-nii-plaanis (või ei-osanud-arvata-et-nii-läheb) teekonnad on tagantjärgi just meeldejäävamad, tähenduslikumad ja kasvatavad meid ka rohkem selleks, kes me oleme. Hiljem üksi jalutades said need kaks asja, seiklus looduses ja pärastlõunane vestlus, äkki kokku justkui tähendamissõnaks ja selle seletuseks. Omast käestki võin öelda, et just need elu teekonnad, need käänakud, mis ei ole planeeritud ja on raskemad kui me ette teadsime või arvasime, on palju tähenduslikumad, palju erilisemad ja kuidagi loevad lõpuks rohkem kui need sirged teed, mida oleme käinud.
