Paar nädalat tagasi käisin oma kooli (kus ise 12 aastat õppisin) juubelikontserdil. Kontsert oli tõesti suurelt ette võetud, toimus Alexela kontserdimajas, seega oodatud olid ka kõik vilistlased, endised-praegused õpetajad, lapsevanemad jne. Ilus oli ja mul on hea meel, et läksin. Aga muidugi sellisele üritusele ei minda ainult kontserdielamuse pärast, selles on palju ka tahes või tahtmata oma kooliaja meenutamist, nostalgiat. Seega jah, naljakas ja veider oli ka, ja mõtlemapanev. Sellest viimasest tahtsingi veidi rohkem jagada. Kuna me kõik oleme ühel või teisel viisil kooliga seotud (olnud), siis ehk kõnetavad need mõtted teidki.
Loomulik olid kohal ka päris paljud minu endistest õpetajatest. Mõnda olen vahepeal ka näinud ja neid ei ole nii imelik näha, on nagu ikka omad. Aga see polegi praegu tegelikult eriti oluline, kas ja keda neist vahepeal kohanud olen. Igatahes, huvitav oli ennast kõrvalt jälgida. - Mõnd õpetajat nähes tekib ikka veel automaatselt positiivne emotsioon, mõne puhul negatiivne. Ja no enamus on lihtsalt neutraalsed, paremal juhul tulevad meelde mingid nende kiiksud või omapärad. Ja need emotsioonid tekivad puhtalt nende inimeste nägemisest, selleks ei pea isegi nendega rääkima. Igal juhul on emotsioonide käivitajaks see, millised inimesed nad meiega olid, mitte see, missugused nende tunnid välja nägid või kas mulle see aine meeldis või mitte. Mingi väike osa ilmselt on ka sellel, aga vähetähtis. Mitte, et see avastus minu jaoks suur üllatus oleks, tean ammu, et see inimlik pool on palju olulisem ja meeldejäävam. Seal oma vanade õpetajate keskel sai see teadmine lihtsalt veel elavamaks. Muidugi oli minu pilgus, mil viisil sel üritusel toimuvat jälgisin ja mõtestasin, oma osa ka sellel, et täna olen ise õpetaja (See ei olnud mul keskkooli lõpetades üldse plaanis!) Paratamatult paneb mõtlema, et mis tundega minu õpilased 10 või 20 aasta pärast mind kohtavad (kuigi ma mõtlen sellele niikuinii muidu ka). Loodan, et vähemalt neutraalse tundega.
Ahjaa, ilus oli veel näha seda, et meie kool on praeguse uue direktori kätes tõesti hoitud ja areneb (sest vahepeal polnud sugugi nii hästi). Tänulik selle eest! Sellest lähtuvalt sobib siia lõpetuseks hästi Einike Pilli tsitaat: "Organisatsioonikultuur on arvatust palju pikema eluea ja suurema mõjuga. Juhi kõige raskem ja samas kõige olulisem ülesanne on luua keskkond, kus inimesed tunnevad end kodusoojalt ja turvaliselt. Seal läheb pikkamööda kõik õitsele ja tihti õitseb veel mitu põlvkonda peale juhti. Samas on ka hierarhiline, karm ja käsumeelne keskkond pika elueaga ja vahel läheb mitu head juhti enne kui muutuse vilju näha on. Aga ikka tasub. Õite ja viljade pärast. Inimeste pärast."
