E: "Kuidas armastada?"

Kuidas armastada?

Ka rinnuni lumehangede vahel

paksus talves,

kaks korda päevas ahju küttes.

Väsimuses, millest aru ei saa

on see nüüd põhjus

või tagajärg.

Või korraga mõlemat.

Kuidas jätkuvalt hoolida?

Kuidas tänulikkust

ja rõõmu säilitada.

Sest sellest sünnib jõud

vastu pidada.

Suure sulani.

Kevadeni.

Töistes tegemistes

ja hinges

ja akna taga.

Ma tean ju,

et päriselt aitab vaid see,

kui kümne küünega

Armastusest kinni hoida.

Ja ometi ikka ja jälle

avastan, et hoian

ehk nelja või viiega.  

Aga kuidas siis ikkagi

armastada tahta ja jaksata?

Jalgupidi minevikuhetkede mülkas,

aeg armutult peale pressimas

sundides lähedale ja kaugele

tulevikku vaatama.

Laskmata peatuda, puhata, vastata.

Kuidas jätkuvalt armastada

ja mitte väärtuslikku aega

väärtusetult tuulde tallata?

Lumehangede vahel,

väsimuses.

Ometi kevade poole, tahes või tahtmata.

(Ja siis tuleb jälle uus talv).

29.01.2019

Inspireerituna elust ja ajendatuna Kristiina Ehini luulest, millest nii mõnigi fraas kõrvu paitas või südant kriipis.

Soojust jagades

Lugu sündis: 17.01.2019

Vihmasajuse hommiku jahedavõitu toas surun käed vastu kuuma teetassi. Ja sealt edasi instinktiivselt vastu väsinud, kuivi silmi, mis tegelikult veel üldse ei tahaks tööle hakata. Soe teeb head, nii kätele kui silmadele. Ja mõtlen, et just nii peaks see toimima ka inimeste vahel - Jumala soojust ja armastust üksteisele edasi andes.

E: Ebatäiuslik paradiis

Natuke jõuluaegse,-eelse ja-järgse aja tegemistest ja mõtisklustest.

Üks minu elus oluline inimene küsis mult hiljuti, kas mul on Jumalaga tore [koos olla]? Seal oli muidugi oma kontekst taga, aga see polegi hetkel oluline. Küsimus oli üllatav, aga hetke järele mõelnud, vastasin, et vahepeal ikka on jah. Tundes mind üsna hästi, pakkus vestluskaaslane, et üks neist hetkedest on siis, kui kirjutan siia blogisse tähendamissõnu. Ma ei ole kindel, kas see läheb Jumalaga koosolemise alla, aga kui jah, siis kindlasti, igal juhul on need hetked mu jaoks toredad. Järgmisel varahommikul kõndisin läbi alles magava ja ööpimeduses Tartu bussijaama poole, et Saaremaale sõita. Selles harjumatult vaikses linnas kõndides mõtlesin sooja tunde ja rõõmuga äsja möödunud päevadele ja ootusega eelseisvatele. Mõtlesin ka sellele, et kas see siin praegu läheb "mul on Jumalaga tore"-aja alla? Ma arvan, et natuke läks küll.

Kindlasti lähevad toredate hetkede alla Jumalaga pikad jalutuskäigud Saaremaal. 25.detsembril jalutasin piki Järve ja Tehumardi randa, mõtiskledes vaikselt eelnevate päevade eluolule ja üldse kõigele/kõigile, mis/kes mulle kingitud on. Sellistes jalutuskäikudes, (peaaegu) inimtühjal rannal ja hetkes, kus mõned puhkepäevad on juba seljataga ja päris mitmed ees, on erilist rahu ja mõnusat mõttelendu, mis tavalises elurütmis väga raskesti tekib. Ühesõnaga nautisin täiega. Püüdsin peas voolavaid mõtisklusi veidi ka luulevormi seada. Sel rännakul, arvasin algul, küll mingit eriti arvestatavat luuletust ei sündinud, aga siiski mulle meeldib niimoodi mõtteil lennata lasta ja see kõik toimubki minu jaoks justkui ka Jumala ees neid mõtisklusi jagades. Pärast kodus salvestusi üle kuulates leidsin, et minu jaoks olid need read isegi väärt kirja panemist. Ma muidugi ei tea üldse, kuivõrd midagi sellist üldse luuletuseks nimetada võib (kust läheb piir luule ja niisama teksti vahel, ega ma pole kunagi seda uurima vaevunud, aga see polegi mu jaoks antud kontekstis tähtis).
Igatahes julgen isegi mõned katked teile siia lugemiseks üles seada (kui keegi tahab rohkem lugeda, võib märku anda), ehk keegi leiab siit omamoodi julgustust või mõtteainet.

Seisan jõuluõhtul kirikus

oma ema ja venna vahel.

Pühalikke jõululaule laulame

ja mõtlen: sellegi hetke realiseerumine

juba on ime.

Tänan ja palun

ja esimest korda

mu südamest mõtteisse tõuseb unistus,

mis kohe sealsamas palveks vormub:

"Isa, palun luba, et järgmistel jõuludel

ka minu isa seal mu kõrval seisaks."

Ja veel üks väike,

kuid minu jaoks nii tähenduslik detail,

selles unistuses kuju võtab.

Päris sõnadesse panna seda veel ei julge.

Kuid unistada nõnda seal on ilus.

Selle jõuluõhtu maagilisim hetk.

*

Piki randa tahan seekord üksi astuda,

nii et kedagi ei näe.

Anda mõttes oma Jumalale käe.

Mõelda möödunule,

üldse elule.

Ja sõnadesse kogetut panna proovida;

päriselu jõulusoove soovida.
Hallis ilmas siiski loodut nautida,

käia oma Jumalaga koos.

Selles ebatäiuslikus paradiisis,

päriselu jõululoos.

Hallis ilmas, külmetavad varbad,

nina tilgub vahel,

kuid ometi loodut nautida

ja tänu südames kanda.

*

Vaikselt jalutan rannal,

mu ümber ei ühtegi hingelist.

Seisan ja vaatan merd,

mis on just nagu maal.

Naudin seda imelist loodut,

vaikselt longin

ja taaskord taipan.

Mulle tohutult palju on antud.

Mind Jumala kätel on kantud

ilmselt rohkem kui kunagi taipan

ja teada saan ma.

*

Mõned päevad hiljem võtsin samuti ette ühe pika jalutuskäigu ja alustasin seda Jumala ees lihtsalt välja lauldes kõike, mis parasjagu peas. Sel korral sündis ka rohkem riime ja kindlamalt kirja panemist väärivaid ridu. Igal juhul selliste oma mõtete välja laulmise hetkede koondnimetus on minu jaoks alati "Kõnelused Jumalaga" ja ma omamoodi naudin neid isegi siis, kui teemad südamel on parasjagu rasked. Ja isegi kui ma enamasti ei koge mingit otsest vastust, siis teatud vabanemist niimoodi ennast jagades igal juhul, ja julgen öelda, et mul kahtlemata on neil hetkedel Jumalaga tore.

Jumal, ma tunnistan, mina ei tea,

Mida ma tegema, mõtlema pean,

Mis on nüüd õige ja hea.

Palun juhi mu samme ja mõtteid sel teel,

Nüüd uusaasta eel.

Kuid alati ja kogu elutee.

Sest Jumal, ma tunnistan,

Mina ei tea, mida ma tegema, mõtlema pean.

Kas üldse ma midagi tean,

Kas Sinust aru saan´d üldse olen ma,

Need mõtted vaevavad pead.

Kuid järgmisel hetkel taas

Ma tahan lihtsalt usaldada,

Et Sina näed ja tead

Ja katad kinni kõik vead.

Sina näed ja tead kõik minu vead,

Kuid ometi kalliks mind pead.

Tõde see on, ma tean ja uskuda tahan,

Kuid ometi tihti raske tunnetada,

et tõesti nii see ju ongi.

*
Aga miks selline pealkiri postitusele? Sest neis päevades Saaremaal oli minu jaoks väga palju ilusat, võiks öelda et paradiislikku, nii minu sees kui väljaspool. Ja eks Saaremaa, peamiselt puhkusemaailmana nagu ta minu jaoks on, on alati kannatanud kirjanduslikku võrdlust paradiisiga. Samas loomulikult, oli ka hetki, mis oleks soovinud, et oleks olnud teisiti. Mitmetest kirjutada ei saa, aga iseenda seisukohalt julgen öelda, et üldise rahu ja mõnusa puhkuse kõrval olid ka mõned pisarates õhtud ja omajagu "tavaelust", mandrilt kaasa tulnud keeruliste teemade mõtestamist (mis iseenesest oli hea, et mul selleks aega oli).

Aga mõned paradiislikud komponendid, mida tohtisin nautida:
*Aega on täpselt nii palju kui ma soovin, formaalses mõttes ei pea ma mitte midagi, aga ei pea ka koduste kohustuste suhtes - isegi süüa tegema ega ahju kütma ei pea.
*Ilus "klassikaline" värske paksu lumega jõuluilm jõululaupäeval ja eriti sellele eelnevatel päevadel, taustaks Saaremaa võrratu loodus. Aeg ja võimalus põhiliselt koos emaga selles paradiisis ringi uidata.
*Vanaema tehtud hapukapsatünn keldris, kust ikka ja jälle ammutamas käia (sest see on lihtsalt nii stereotüüpne hetk, aga ometi vahel ongi sellised vahvad traditsioonilised "musterjõulude juurde kuuluvad pisiasjad ka päriselus olemas!)
*Pere mu ümber ja vanavanemad, kes suures plaanis on jätkuvalt igati kõbusad ja hea tervise juures ja keda sai iga päev kallistada. Soovin, et oskaksin veel rohkem välja näidata, kui hindamatud nad on!

Olen ka tänulik, et neis puhkusepäevades oli päris mitmeid väikeseid hetki, kus Jumal mind puudutada sai ja mille kaudu kogesin Tema hoolimist-armastust. Näiteks kui mu endine kursaõde (kes ei ole üldse kristlane!), kellega väga minimaalselt suhtleme, saatis mulle täiesti "lampi" sellise pildi. Liiga tabav lihtsalt sellel hetkel!

Või kui üks mu armas kogudusekaaslane mulle kirjutas ja sellest kasvas välja päris pikk ja julgustav vestlus. Või kui vaatasin Astrid Lindgreni elulool põhinevat filmi, mis oli küll üsna kurb, aga mille lõpulaulu sõnad ka päris tabavalt mind sel hetkel kõnetasid:

Jookse! Julge joosta

läbi pimeduse valgusesse.

Ela oma elu. Rõõmusta selle üle.

Tunne, et suvi on loodud Sinu jaoks.

Ela oma elu. Astu samm edasi.

Või tagasi, kui on soov.

Ela oma elu. Seisa keset seda.

Tervita tormituuli karjudes.

Jookse! Julge joosta läbi surma elusse.

Jookse! Julge joosta läbi pimeduse valgusse.

Jookse! Julge joosta läbi surma elusse. 

*

Täna seda postitust viimistledes avastasin üllatusega, et mõni neis Saaremaal sündinud luuleridades (peamiselt nendes, mida siin ei avaldanud) sisaldunud palve või igatsus on praeguseks hetkeks juba täidetud saanud! 

E: Jumal näitab oma armastust ja tõelisust

Vahel võib ühe päevaga päris palju toimuda. Palju päriselt olulist. Hommikupoolikul sai kolleegidega kvaliteetselt aega veeta ja ma pole ammu nii palju naernud. Aitäh, hindan neid hetki väga. Lisaks kirjutati mulle 4x selja peale (igaüks pidi teiste kohta midagi positiivset kirjutama), et ma olen rõõmsameelne, ja 2x veel sarnast väljendavaid sõnu...Ma olin hetkel päris üllatunud, et just see on midagi, mis silma jääb. Igatahes alati, kui keegi nii ütleb, siis see on minu jaoks suur tunnistus ja kompliment Jumalale, sest noh, see lugu on palju keerulisem. Aga tõesti, neil hetkedel kui rõõm minust välja paistab, on see ka päriselt siiras - ja puhas Jumala töö tulemus. Edasi pealelõunal mitu tähenduslikke vestlusi täis tundi koguduse inimestega. Taaskord möödunud aastale vaadates oli üllatav kuulda enda kohta midagi, mida ma ise nii helgelt ei näe, ja seda inimeselt, kes mind tõesti väga sügavalt tunneb. Seejärel justkui panustada teistesse inimestesse, aga ometi tunda, et see on lihtsalt neile kaasa elades heade sõpradega veedetud aeg. Kõige tipuks õhtu Kolgata laagris, kus läksin eestpalvele ja enne kui jõudsin end koguda, et üldse midagi öelda, mille eest palvetada, vaatas see siiras jumalamees mulle korraks otsa ja lihtsalt hakkas palvetama. Ta ei tunne mind, ei tea isegi mu nime. Aga ütles väga õigeid asju. Ühest küljest üsna universaalseid tõdesid, mida mul oli vaja kuulda, aga ka asju, mida ta kuidagi ei võiks teada ilma, et Jumala Vaim ise talle seda ilmutaks. Ja minul jälle pisarad voolasid. Nagu viimasel ajal tihti juhtub, ja tegelikult ka möödunud aasta jooksul päris palju erinevatel põhjustel juhtunud on. Aga ju siis nii on vaja olnud. Kuid Jumal tahtis mind veelkord kinnitada. Olin edasi ülistuse ajal vaikselt põlvili ja minu juurde tuli üks tüdruk, keda samuti vaevalt tunnen, öeldes, et kogeb, et võiksime koos palvetada ja veel mõnda asja, mis ta mõtteisse oli tõusnud. Ütles veel, et ta tavaliselt nii ei tee, aga ma olen nii tänulik, et ta julges Jumalat kuulata. Soovin, et ma ei unustaks selliseid päevi ja hetki. Kus Jumal taaskord kogetavalt tõestab, et Ta päris-päriselt näeb ja teab ja armastab mind (ja Sind ka!).