Olles just päris pikalt oma kalendrit vaadanud (alates tänasest kuni juuni lõpuni eriti, aga tegelikult lausa suve lõpuni) ja püüdnud planeerida, mõelda, ette kujutada, milline see aeg välja näeks, kuidas ja millal oleks kõige parem midagi teha jne, vaatasin taaskord ilmateadet - nimelt on mul selle nädala R-P ees rattamatk, kus ilm on loomulikult tähtis. Ilmateade hetkel muutub iga päev, nii et liiga kinni ei ole ma end sellesse mõelnud, ja tore on, et seni on iga päevaga ainult ilusamaks muutunud! Üleeile õhtul lubas nii reedeks kui laupäevaks päris palju vihma, eile lubas natuke vähem vihma, praegu vaadates - lubas täitsa kuiva! Jess! Loodan, et vihmata ilmateade jääb püsima ja läheb ka täide :). Nagu öeldud, olin aga just pikalt kalendrit vaadates pead murdnud lähikuude ajakava üle. Mitte, et mul tingimata oleks vaja seda öösel teha eks, aga vahel on lihtsalt hetked, kus ma ei saa muidu rahu, kui pean nö plaani paika panema, ka asjade kohta, millega tegelikult annaks veel oodata. Igatahes, andsin endale ise ka aru, et tunnen liiga palju mõttetut pinget eelseisvate kuude ees - mis on ju ometi vabamad kui kõik eelnevad ja seega võiks ka kalendrit vaadates just nautida ja rõõmu tunda! Ja siis ilmateadet vaadates, kergendusega nähes, et prognoos on vahepeal oluliselt paremaks muutunud, tabas mind uuesti arusaamine, et planeerimisega on ka nii - liialt palju ei tasu ette muretseda, asjad võivad muutuda, aja jooksul ise paika loksuda! Ma sain sellest küll ka varem aru (ja eelnevale kogemusele tuginedes on see nii mõnigi kord tõeks osutunud), aga see võrdlus oli hetkel kuidagi hea terav meeldetuletus, et pole mõtet ise liiga palju rabeleda, mõnikord loksutab Jumal aja jooksul ise meie plaanid paika just nii, nagu meile lõpuks kõige parem on. - Planeerima peab, aga seda ei tohi liiga jäigalt teha ehk pikka ilmaprognoosi ei tohiks liiga tõsiselt võtta.
